Tunnistan ausalt üles. Elevus võtab põlvist nõrgaks. Ma tänan vaid taevast, et Tartu-Tallinna vahelisel liinil ei pea seisma, sest tõesti ma ei oleks selleks suuteline. Terve päev eemal olla on südantkoormav ja -vaevav olukord. Tõesti, minu taevas pole pilvi ja sirab soe kevadpäike ning sinipõhjaline eeter saadab mind nüüd kõikjal. Mu südamedaam, kel kinkind oma hinge, ootab mind, ma tean - vaatamata tõigale, et parima sõbra voodisse ta eile uinus. Aga usaldus on kõige alus. Seega süüta tütarlapse und, ma tean, ei häirinud mu sõbra võimalikud eba-ausad plaanid. Armas sõber, ma ei ole pahane su peale vaid, vastupidi, tõestad mulle veelkord minu neitsi truudust ja kindlameelsust.
Mu valge hõbekee, tea, et usaldan sind täieliselt ja sinu hooleks annan oma hinge - sest tean, ta eest sa head hoolt kannad.
Sest tea, kui peaksid murdma oma tõotust, maakoor mu jalge all lõheneb ja põrgukuumad tulekeeled saavad haukama kamakaid mu armuvalust halvatud südamest.
Aga, miks nii mustad noodid kui kõik helge mu ette laotunud on.

Tõttan, tõttan tulistvalu ja kummide vilinal maastikku murdes sinu poole, mu arm...